Sündisin 1973. aasta alguses Viljandis Väikese tänava majas, kus praegu asub Viljandi kultuuriakadeemia ühiselamu Oma Kodu. Elasime raudteeäärse Paalalinna paneelika kolmetoalises korteris: mina, ema Helgi, isa Jüri ja minust viis aastat vanem vend Riho. Mingi aeg elas meiega ka vanatädi, keda hooldasime. Lapsepõlves, kui majade vahel jooksime ja raudteel mängisime, läksime hommikul õue ja tulime õhtul tuppa magama. Päeval ei käinud söömaski. Vanemad olid tööl. Kodus meil eriti mingit keskustelu ei toimunud. Kodu oli magamise koht: koht, kus sai puhkamiseks peatuda. Pigem oli isapoolse vanaema juures maal see mets, kodu ja heinamaa. Linnas möödus mu nooruspõli paneelmajade vahel: olin harjunud, oli mugav ja see oligi kõik. Alguses oli meil kodus mustvalge telekas, aga erinevalt Tallinnast, kus sai näha Soomet, ei olnud viljandlastel telekast eriti midagi vaadata, nii et see meie igapäevast tegutsemist ei takistanud. Aastaid hiljem Paalalinnast oma uutesse kodudesse rännates ei ole ma kunagi tundnud vajadust telekat soetada. Isa räägib aga siiani, kuidas ma kord kolme-neljasena kodus televiisori ees istusin ja suu ammuli balletti vahtisin.
Mu isa ise on suur tantsulõvi ja niisamuti oli seda tema ema. Isaisa, kes suri enne minu sündi, oli kõva karmoškamängija: kui ta põllult tuli, olla ta esmalt ikka pilli järele haaranud, mitte söönud ega end isegi pesnud, ja mõnuga mänginud. Mu vanemad on esimese põlvkonna linlased, vanavanemad elasid maal. Mu isa on mulk ja ema setu. Isaema kodu oli Mulgimaal Võrtsjärve ligidal, kust jõuti Sinialliku äärde Loodi kõrvale. Emapoolse suguvõsa kunagine talukoht asub Setomaal Petseri lähistel Venemaa territooriumil, sealt koliti Sürgavere-Pärsti kanti. Ema peres käidi koos laulmas kirmasel, surnuaias, kontserdil ja lauldi-tantsiti ka kodus. Omal ajal olid kõik suguvõsa- ja juubelipeod ning pulma-aastapäevad, kus oli kohal poolsada ja pluss inimest, suured tantsupeod: tellitud bändiga toimus tants ja trall hommikuni välja. Isa oli neil pidudel ikka hull tantsutaja ja ema lõi samuti kaasa. Mu vanemad tantsisid KEK-i (Kolhoosidevahelise Ehituskontori) rahvatantsurühmas, mille proovid toimusid Männimäele ehitatud saalis. Lasteaiaealisena võeti mind trenni kaasa: olin tiibklaveri all ja vaatasin, kuidas vanad inimesed tantsivad. Isa oli ametilt autojuht, alguses vedas kalluriga turvast ja kruusa, hiljem bussiga inimesi: viimaseks töökohaks oli tal kultuuriakadeemia, kus ta töötas bussijuhina kuni pensionile minekuni. Ema alustas jäätisemüüjana, edasi sai temast eluaegne raamatupidaja, mida ta on siiani: ta töötas pikalt Viljandi haiglas ja on hetkel kodusena poole kohaga uue tervisekeskuse juures numbreid kokku löömas.
Esimene etteaste, mida mäletan, on lasteaia lõpetamise puhul toimunud kontserdil tantsitud kukkede duett. Mul oli kukekostüüm ja -mask. Vanemad vaatasid. Ma ei tundnud end seal laval väga hästi, ega ma ole tegelikult kunagi eriline esinejatüüp olnud. Eelkooli läksin 6-aastaselt, samal ajal alustasin võistlustantsuga: siis oligi valikus vaid rahvatants ja võistlustants. Läksin ema käekõrval tantsuklubisse Linavästrik. Õpetaja nimi oli Helle Paldra. Mu vend juba tantsis seal, nii et minek oli igati loogiline. Ema oli võistlustel kohtunike sekretariaadis: ta dokumenteeris tulijaid, jagas numbreid välja ja lõi kohtunike antud punkte kokku. Pärast esimest tantsitud aastat toimus Viljandi spordikeskuses suur rahvusvaheline turniir nimega Sakala ja mind pandi koos paarilisega samuti esinema. See kogemus oli päris suur šokk, mis tekitas tunde, et ma ei taha enam eluilmas tantsida. Kõige ehmatavam oli see, et mu paarilisele tehti lokid – ta nägi täiesti teistsugune välja! Mina ütlesin, et sellise tüdrukuga mina küll tantsima ei lähe ja esimeseks tantsuks me platsile ei jõudnudki. Järgmiseks kaheks tantsuks mind ikkagi survestati: see oli väga ebamugav kogemus. Tegelesin võistlustantsuga kuni keskkoolini: mul oli karjääri jooksul viis tantsupartnerit ja jõudsin saavutustega B klassi. Kõrgeimasse klassi ei jõudnud, aga profisport oli see kõik sellegipoolest. 1982. aastal kolisid Paul ja Aza Rusanov Paidest Viljandisse ja ühendasid mingiks ajaks tantsuklubid üheks Viljandi EPT tantsuklubiks Siller. See oli äkiline ja elav periood: profid siit ja sealt õpetasid meid ja käisime Lätis teiste klubide juures laagrites. Esimestel aastatel olid poolteise- ja kahetunnised trennid kaks-kolm korda nädalas, hiljem juba neli-viis korda nädalas, lisaks laagrid ja nädalavahetustel toimuvad võistlused. Jalgades olid tihti krambid. Olin lampjalgne. Tantsida tuli nahktalla ja korraliku kontsaga kingades: sobilikke, mis vähegi tantsida kannataks, tuli leti alt välja ajada. Jalgade ja kingade probleem oli pidev. Vahepeal olin täielikus augus ega tahtnud võistlustantsuga üldse tegeleda, kuid jätkasin ikkagi, sest mingi hetk läks jälle paremini ja siis oli ka rohkem motivatsiooni, aga lõpuks ei olnud see siiski minu teema. Keha treenimiseks oli võistlustantsukeskkond sobilik, aga vaimselt see maailm mind ei toetanud.
6-aastaselt astusin ka muusikakooli. Alguses mulle seal ei meeldinud, aga ühel hetkel läks väga huvitavaks. Esmalt õppisin solfedžot ja harjutasin plokkflööti. Hiljem hakkasin tšellot õppima: näppisin pilli korralikult, aga kui poogna kätte sain, siis sellega lõppesid ka õpingud. See oli 4. klassis. Tegin palju sporti: tantsimisele lisaks oli kooli poolt paar korda nädalas kergejõustik, kus tegelesin kümnevõistlusega, ja samal ajal hakkasin mängima ka korvpalli. Muusikakooli jaoks ei olnud lihtsalt enam aega. Algklassides kasvasin oma ea kohta korraga väga palju ja olin mingi vahe teistest tunduvalt pikem, nii kuskil meeter kuuskümmend. Kiire kasvuga kaasnes igasugu tervisehädasid: sisehaigused, jalad läksid alt ja veresooned lasid verd läbi. Olin päris palju haiglas, neelasin sonde ja tehti uuringuid. Järgnevatel aastatel kasvasin juurde veel kümme sentimeetrit, nii et lõpuks jõudsin kasvus lühikeste hulka. Põhikooliga lõpetasin kergejõustiku- ja korvpallitrennides käimise: edasi mängisin palli lihtsalt enda rõõmuks. Kuni selle ajani tegelesin spordiga aga väga professionaalselt, olin korvpallis esindusmeeskonnas ja kümnevõistluses on mu tulemused palliviskes, 60 meetri jooksus ja tõkkejooksus siiani TV10 Olümpiastardi nooremate edetabelites sees. Noorte seas saavutasin ühel aastal teise koha ja vanemate poiste arvestuses sain korra kolmandaks. Vanemas klassis tulid aga tõkkejooksus kõrgemad tõkked ja kui teised said neist üle joosta, siis mina pidin neist tõepoolest üle hüppama.
Põhikooli kahel viimasel ja esimesel keskkoolisuvel käisin õpilasmalevas, mis oli täiesti omaette maailm ja kogukond. Käisin Tallinnas konkursil, kust mind valitigi vabariigi rühma Hundiaru: pidi oskama nii laulda, tantsida kui ka sporti teha, sest lisaks päevasele tööle, mille eest sai raha, toimusid malevas igasugu võistlused ja etlemiskavade esitamised. Laulu oli palju: ma tajun lauluviisi ja tunnen oma võimekust. Põhikoolis laulsin poistekooris, aga laulupeol ma laulnud ei ole, kuna käisin pidudel tantsijana. Olen osalenud ühel noorte laulu- ja tantsupeol, kahel üldpeol ja kahel võimlemispeol. Võimlemispidudel käisin enne keskkooli. Esimesel korral tõstsime ise meisterdatud eri värvi külgedega kaste, millega sai staadionile erinevaid mustreid tekitada. Teisel korral tõstsime aga juba väikseid tüdrukuid. See oli tuus – algul kastid, seejärel inimesed. See oli koolisisene tegevus, aga mitte kohustuslik õppekava osa: tüdrukutel oli koolis korraline võimlemisring ja siis aktiivsemad põhikooli vanemad poisid räägiti ära. Harjutasime ja jõudsime peole.
Põhikooli lõpus tuli mu ellu rahvatants. 1987. aastal võttis Vaike Rajaste Lille Arrastelt üle tantsuansambel Viljandi juhtimise: meil tekkis selle juurde oma noorterühm, mida juhendas Marju Teder. Tegime noortega eraldi trenni ja tantsisime Vaike juhendamisel koos ansambli vanemate tantsijatega. Kuulusime praeguse roosa Sakala Keskuse, toona kollaste välisseintega Viljandi kultuurimaja alla, kus toimusid trennid-esinemised: osalesime tantsupeoprotsessis, tantsisime autoritantse ja tegime ka pikemaid loo- ja teemapõhiseid kavu. Põhilised olid karskuskavad – need olid moes –, kus onud-tädid rääkisid, lugu jooksis ja vahepeal tantsiti. Nägime vaeva, harjutasime hoolega ja esitasime neid kavu mitmeid kordi nii kultuurimajas kui mujal paigus. Põhiline oli aga ikka tantsupeoprotsess. Kvaliteet oli oluline. Trenn oli tugev, sest ka kõveram jalg tuli sirgemaks saada. Lisaks käisime suviti Rättviki Folkloorifestivalil Rootsis Dalarna maakonnas. Tol ajal oli nii, et igal eestlasel pidi olema oma isiklik kodustatud soomlane: sealt saime ka rootslase! Meil tekkis sõprusgrupp, käisime vastastikku külas ja ööbisime üksteise juures kodudes.
Kõikidele festivalidele, laagritele, pidudele ja malevatele lisaks oli suviti veel enda peedipõld. Nii ema kui ka isa vanematekodud olid talud suurte heina- ja põllumaade ning loomakarjadega. Kaks talu, kus tuli heina teha ja kartulit-peeti võtta. Ema õde-vend ning isa kaks õde elasid ise maal ja neil olid oma majapidamised, nii et mu vanavanemate talud olid minu pere ülal hoida. Talutöö tegemine oli võimas. Sai meeletul hulgal 40–50-kiloseid kandilisi märja heina pakke (meie kutsusime neid pallideks) tõsta ja rinnalt üles suruda: kõik lakad said pakke täis laotud. Õpilasmalevas oli see ka üks põhitöö. Mu esimene teenistusega töö oli muidugi kõplamine ja põhikooliajal niitsin vikatiga Viljandi näidissovhoosi kraave. Neljast-viiest oli äratus, umbes kuuest algas töö, mis kestis nii neli tundi enne suure palavuse ja putukate saabumist. Tavalise maltsa ja heina eest sai 6 kopikat meetri pealt, kui kraavil oli võsa peal, oli meeter 12 kopikat. Isa meisterdas mulle väiksema ja vintskema võsavikati, millega andis pöidlajämedusi võsusid langetada. Niitmise sain väga hästi käppa. Maatöö oli vägev, aga vahel ikka tüütas ära: siis oli hea kuskil nii-öelda puhkuse korras spordi või tantsimisega tegeleda.
Õppisin Viljandi 5. keskkoolis, mis nimetati 90ndate keskel gümnaasiumiks ja kannab nüüd Paalalinna Kooli nime. Nii põhi- kui keskkoolis oli meil klassis umbes veerandsada õpilast. Spordipoisile kohaselt olid mõned ained kolmed. Aeg-ajalt tuli ka kahtesid, aga milleski läbi ei kukkunud. Matemaatikaga sain hakkama, aga keemia ja füüsikaga oli raskusi: nende ainete õpetajad olid sellised vanakoolikad, ei tea, kui palju neid huvitas, mis kellelegi pähe jõuab. Keskkoolis läksin reaalklassi, kuna selle suuna seltskond tundus mulle ägedam. Meeldisid loodusained, ajalugu ja joonestamine. Joonestamisõpetaja oli noor: ta tuli algul praktikale, hiljem jäigi kooli. Tema lähenemine oli värske, ta ei survestanud, vaid pani tahtma teha. Reaalklassi boonus oli kindlasti see, et saime äsja Narva Baltijetsi tehases masstootmisesse läinud Juku suurte arvutite väikestel kuvaritel ise ussimängu programmeerida ja kriipsujukut liikuma panna: käisime linna teises otsas arvutimänge tegemas. Samuti õppisime autondust – see oli väga väärtuslik! Lammutasime autosid tükkideks ja panime kokku. Õppisime masinate tööpõhimõtteid ja liiklust. Sain koolist nii tava- kui ka veoautoload.
Keskkooliajal käisime sõjaväekomissariaadis. Mõõdeti. Kaaluti. Määrati. NSVL-is oli pärast keskkooli plaanipärane sõjaväkke minek kindel. Alati oli võimalus end vaimuhaiglasse kirja panna, et ära saada, aga sel juhul tuli loobuda ka autojuhilubade saamisest. 1991. aastal võttis NSVL viimase klassi noormehi enne koolilõppu teenistusse. Oli talve lõpp, kevade algus: sõjaväest käidi koduuste taga. Meile öeldi koolist, et peame linnast ära pagendusse sõitma. Tüdrukud käisid koolis, poisid olid peidus. Olin kahe klassivennaga minu vanaema juures maal, ööbisime lakas ja päeval olime metsas redus. Keskkooli lõpetasin 1991. aasta kevadel. Läks nii, et olen esimene aastakäik, kes ei pidanud vene sõjaväkke minema ja sel aastal oli erandkorras veel sedasi, et kõrgkooli õppima minejad vabastati üldse teenistusest.
Kuna mulle meeldis joonestamine ja üldiselt sobib tehniline-loogiline mõtlemine, siis tundsin kutsumust minna õppima arhitektiks toonasesse Eesti Kunstiülikooli, mida nimetati jätkuvalt ERKI-ks (Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut), praegusesse Eesti Kunstiakadeemiasse. Viisin sinna paberid, aga katsetele ei läinud, kuna ma ei osanud joonistada, mis kirjade järgi määras katsetel päris suure protsendi. Mõttes oli ka kehakultuur Tartus, aga ka sinna ei proovinud.
Tallinnas käisin PEDA (Tallinna Pedagoogikaülikool) tantsukatsetel: sinna sisse ei saanud. Tallinn oli populaarne, enamus tahtis sinna. Tõin paberid Viljandisse. Sisseastumiskatsed olid mõlemas koolis klassikalised: ettenäitamised, enda tants, essee. Tegelikult oli tahtmine Viljandist välja saada, aga minust sai hoopis Viljandi Kultuurikolledži esimese lennu tudeng. Jäin kodulinna, sukeldusin uude kooliellu ja käisin edasi Paalalinna kodus magamas.
Esimesed aastad kulgesid tavapäraselt: ei olnud suuri raputusi, kuigi koormus oli suur. Paul Bobkov õpetas karaktertantsu. Mingi hetk tekitas ta meile oma õpetajale omase maitaguliku tantsutunni, kus õppisime erinevaid tantsunumbreid. Need tunnid olid võhmakad. Antud materjaliga käisime Pauli eestvedamisel ka mõnes kohas poolkeika korras esinemas. Virve Vuntuse rahvatantsus õppisime põhiliselt tantsukirjeldust, raamatut, seal eriti treeningut ei olnud. Balletti andis Enn Meiesaar, tema tundide lõpuks sai higiseks. Balletti ei olnud ma enne sedasi teinud: olin sportlase tugevate lihastega, jalad olid punnis, olin sitke, kuid mitte nõtke, mingit spagaati mul ei olnud. Krambid olid jalgades, aga tehes hakkasin erinevaid lihaseid järjest täpsemalt tundma ja klassikatehnika õnnestus ajapikku üha paremini. Mõned kursaõed olid balleti pealt tulnud ja neil võis seal stange ääres küll igav olla. Üldises plaanis oli õppekava veel lapsekingades, kuna tegeleti rohkem tantsu kui liikumisjadade ja tehnikaga, mitte nii väga isikliku ja uurimusliku kehatööga. Teadsime, et alguses tuleb sooja teha ja lõpus lõdvestuda, et oluline on venitada, aga seda, kuidas seda teha, veel õppekavas sees ei olnud.
Lühemate kursustena saime flamenkot ja mustlastantsu. Eve Noormets õpetas stepptantsu. Käisime korra vaatluspraktika raames Tallinnas jälgimas Aleksandr Ivaškevitšit: koos Almer Jansuga olid nad sel ajal Eesti kaks kõige suuremat stepihunti. Steppimiskingade saamine oli taas teema. Soomest sai neid hirmkallilt osta. Mina meisterdasin koos isaga endale ise kingad: tegime vajalikud rauad, mille kruvidega kingade alla keerasin. Need kingad on siiani alles. Meil oli ka improvisatsiooni aine, mida andis Erika Õun. Seda tundi kartsin, ei tahtnud teha. Tema lähenemine improvisatsioonile ei köitnud mind.
Enamus koolielust toimus Johan Laidoneri plats 8 majas, kus näitlejatel oli üleval korrusel tilluke kolmemeetrine lava, tantsijad olid all väikeses saalis ja muusikud siis kuskil keskel. Käisime ka Koidu seltsimajas (vanas Ugalas) ja hiljem Lossi tänava vana tuletõrjemaja teise korruse saalis, mis oli puitpõrandaga ja teistest kasutatavatest ruumidest tunduvalt suurem. Nüüd tegutseb seal pisike Seasaare teater, olen seal isegi ühte Viljandi Vaba Waldorfkooli lavastust valgustanud. Selles saalis saime kõik oma jazz’i pikad diagonaalid tehtud. Jazz’i õpetas Almer Jansu: ta tuli minu kolmanda kursuse kevadel ja lõi kõigil tudengitel silmad särama. Almer pani meid täiesti uuel moel tantsima, nii et kogu keha oli terviklikult rakendatud. Liikumine oli vabastav ja tekitas võimsa tunde – see oli täielik valgustumine!
Kompositsiooni õppejõud oli Mall Noormets. Tal olid oma paberid, mille põhjal ta õpetas: klassikalised ruumi kasutamise põhimõtted, sümfonismivõtted ja loomaetüüdid. Materjal oli selge ja arusaadav. Mu enda looming oli väga algeline. Valisin muusika ja konstrueerisin sellele tantsu peale. Tegelikult ma eriti ei mäletagi oma kompatöid. Enamasti näitasime tehtut vaid klassiruumis ette: ei miskit suurejoonelist, ei mingit teatrisündmust. Polnud ruumegi, kus oma töid näidata. Koidu seltsimajas vast oleks saanud teha, aga seal oli kogu aeg nii külm, kuigi kindlasti soojem kui praegu: siis oli maja veel elus. Ruumipuuduse taha ei saa muidugi pugeda – määrav oli see, et mul endal ei olnud kooli ajal loomingulist purset –, sest loodi ju ikka. Näiteks etendus Merle Saarval ja Erki Meltsil kultuurimajas 1993. aasta sügisel lavastus “Ruutmõte”, kuhu koos isaga lavatornist laskuva suure kuubiku konstrueerisin. Mind paelus just teatri tehniline töö: konstrueerimine, paigaldamine, valgustamine, muusika miksimine ja muu säärane. Lavastusega sündis loominguline kooslus Box RM, millega tegutsesime aastani 2002. Box RM-i kuulusid lisaks “Ruutmõtte” tegijatele veel Laire Purik, Erika Katlasepp ja Irene Hütsi. “Ruutmõte” etendus veel 1994. aastal esimesel Tantsuinfo Keskuse (TIKE) korraldatud nüüdistantsufestivalil Evolutsioon vanas Von Krahli Teatris Rataskaevu tänaval. Seal nägime natuke teistmoodi mõtlemist ja etteasteid. Erinevad kogemused ja nägemused ilmutasid end vaikselt, aga tunnetuslikult liikus uus kunst jätkuvalt kuskil nurga taga. Videod veel tavakasutuses väga ei ringelnud. Marika Blossfeldti loomingu nägemine avaldas mulle tugevat mõju. Nägin teda laval kolm korda. Erilise elamuse sain teisel korral aastal 1993, kui ta esines Jaapani kultuuripäevadel Tallinnas praeguseks lammutatud ja Solariseks ehitatud Sakala keskuse pikliku kujuga saalis. Laval olid kivid, ta ise oli alasti ja tantsis, improviseeris: ta liikus vabalt ja endale omaseks treenitud moderntantsutehnikate väljenduslikus vormis.
Kolmandal kursusel osalesin koos näitlejatudengite ja mõne tantsijaga Ugala muusikalis “Mootorrattur pruut”. See oli selline naljakas sõu. Esimest korda päris teatris töötamine oli üliäge ja vajalik kogemus. Proovid kestsid pikalt ja etendasime palju. Peeter Konovalov pani meid laulma. Ta paneb kõik laulma: leiab õpilases õige koha üles, mis hääle vabastab. Tants ja teater olid toona nii koolis kui ka muidu teineteisest üpris lahus – muusikal ühendas meid. Suhtlesin teiste tudengitega ja teatrimajalistega. Mind võeti vastu. Oma lõputöö tegin Ugala väikeses kummalise kolmnurkse kujuga saalis, mis toona oli isegi veelgi vanem kui enne maja viimast kapitaalremonti. Kauplesin (kindlasti Mall Noormetsa telgitaguse abiga) saali välja. Seal toimusid proovid ja andsime ka lavastuse ainsa etenduse.
Lavastuse pealkiri oli “Eeden”. Lisaks õunale oli laval jalgratas, millega sai mõnusalt suurt ja dünaamilist liikumist tekitada. See töötas! Merle Saarva oli punase põlvedeni lehviva kleidiga ringi tuiskav Eeva, Erki Melts musta riietatud rattal Aadam ja neli kollaste pükste ja paljaste ülakehadega näitlejapoissi olid paradiisiaia loomad: karu, ahv, leopard ja madu. Igaüks oma looma moodi liikuv ja Ülle Konovalovi poolt grimmitoas kehastatavate sarnaseks maalitud. Kostüümid mõtlesin ise välja. Selle lavastuse loomes oli vaimupuhangut küll: võtsin korralikult aega, et seedida lavale seatavat sisu, aga teos jäi siiski konstrueerituks. Mõtlesin lavastuse struktuuri osade kaupa välja, kujutlesin olukorrad ja sõnastasin ülesanded esitajatele. Mis juhtub? Mil moel suhestuda-tegutseda? Milline on meeleolu? Lavastus kestis 24 minutit ja oli tihe. Tol ajal pidi laval kogu aeg midagi toimuma, tühja seismist inimesed veel välja ei kannatanud: nõuti ikka tuld, vett ja vilesid! Koreograafia loomisega ma eriti vaeva ei näinud, aga liikumine oli muusikasse kindlalt paika määratud. Kasutasin Pink Floydi ja muud säärast. Algne heli oli kassettide peal, nendega tegin proove. Etenduseks lindistasin kasutatava muusika teatri helistuudios Ugala pikaaegse helimeistri Üllo Kauri abiga esmalt kassettidelt lintidele ja siis lõikasin-kleepisin käsitsi kogu muusika sekundi pealt ühele lindile. Päris korralik maht lõputöö tegemise ajast mööduski muusikat monteerides. See huvitas mind väga. Sain Ülloga hästi läbi. Komisjonile töö meeldis.
Kolmanda kursuse kevadel oli õpetamispraktika. Tuli valida koht. Mul jäi koha leidmine viimase hetke peale ja siis kuidagi kas Eve või Mall Noormetsa kaudu tuli võimalus minna Viiratsi lastekodusse liikumistunde andma. See oli väga hull! Laias laastus ei teadnud ma ei lastest ega õpetamisest midagi: pedagoogiliselt ei olnud mul kindlat nägemust, meetodit ega eesmärki. Tegin tunde pealt mingeid liikumisi ja lapsed tegid järele. Viiratsis, suure maja eri otstes elas kolm peret. Eestis oli üleminekuaeg: enne olid lapsed lastekodudes jagatud vanuse järgi suurtesse rühmadesse, nüüd loodi perevorme, kus koos olid eri vanuses lapsed ja kasvatajad käisid vahetustega. Samas vanuses lastejõugud asendusid peredega: ühes peres oli kuni kümme last. Lastele olid minu tunnid kohustuslikud. Osalejad olid kahe pere 8–14 aasta vanused poisid-tüdrukud. See oli raske. Pärast pooltteist tundi olin väga väsinud. Pea valutas. Praktikaperiood ei olnud liiga pikk, aga piisavalt pikk selleks, et jõudsin lastega ühele lainele ja nad võtsid mu omaks. Neljanda kursuse sügisel tegi lastekodu direktor mulle pakkumise hakata ühe pere kasvatajaks ja 1995. aasta kevadel alustasin kooli lõpetamise kõrvalt tööd. See oli tööraamatute ajastu lõpp ja mulle jäi raamatusse kaks märget: viimaseks on lastekodu kasvataja ja esimeseks sigala operaator. Keskkooli lõpus sain tänu vanaemale, kes töötas näidissovhoosis, meie talu juures olevasse lauta tööle, kus Viljandi piimakombinaadil kasvas söökla tarvis umbes 30 siga: mina toitsin neid ja viskasin laudast sitta välja. Nii et esmalt sead ja hiljem lapsed. Lastekodu tööpäevadel oli äratus kell neli, et enne laste ärkamist viieks kohale jõuda. Tavaliselt läks õhtul sedasi, et ööbisin seal. Oli kindel süsteem ja laste liikumisi tuli teada: kes on lasteaias, kes koolis ja kes kodus. Olin lastele isa eest, vastutasin. Oli ka nii, et kui läksin oma perega ujuma, siis teise pere lapsed tulid sujuvalt kaasa ja pidi rohkematel silma peal hoidma. Pärast kooli lõpetamist olin veel aasta Viljandis ja käisin Viiratsis tööl. 1997. aasta sügisel kolisin Tallinna.
Pärast kooli lõppu oli liikumist Eestimaa peal ohtralt. Box RM-iga tegime igasugu projekte: ERKI Moeshow 1995. aasta suvel, järgmisel suvel TIKE kaudu Priit Raua tellitud lavastus Pärnu mudaravilas, tantsisime üksteise diplomitöödes ja palju muud. Aeg oli elav. Välismaalt käisid põnevad õpetajad. Pärnus toimusid TIKE suvelaagrid. Kui Tallinnasse kolisin, hakkasin osalema Fine5 Tantsukooli õppetöös. Box RM-ist olid õpilasteks veel Merle Saarva ja Laire Purik. Fine5-i juhid René Nõmmik ja Tiina Ollesk võtsid meid lahkelt vastu ja vihtusime seal mõnuga. Samuti tegime Box RM-iga eraldi oma liikumistrenne, mida juhendas enamasti Merle. Selve Miilil oli koos abikaasaga Hobujaama kandis tantsustuudio ja ta lubas meil oma saali tasuta kasutada.
Aastal 1997 osalesin festivalil ImPulsTanz Viinis. Kandideerisin ja mind valiti projekti, sain stipendiumi, et kuu aega Viinis vedeleda. Tegelikult võtsin esimese nädalaga mingi kümme kilo alla, sest päevas oli neli pooleteise-kahe tunni pikkust tantsutrenni. Võtsin kõike, mida vähegi sai: kontaktimprovisatsiooni, erinevaid moderni vorme, jazz’i, afrot, David Zambrano Flying Low põrandatehnikat. See oli raju ja nautisin täiega! Meid oli umbes tosinane punt noori erinevatest riikidest. Tutvusin seal ühe moldaavlannaga ja tänu tema vahendamisele saime Merlega Moldaavia (nüüdse Moldova) pealinnas Kišinjovis (nüüdses Chișinăus) tunde anda draamateatri juures olevas stuudios ja koreograafiakoolis. See käik oli omamoodi naljakas kogemus.
Siis liitusin improgrupiga Proimpro. Mart Kangro kutsus mind ja Merlet kampa, pisteliselt osalesid tantsijatena ka Krõõt Juurak ja Katrin Essenson. Muusikutena olid vedajad Taavi Kerikmäe ja Anto Pett. See oli super! Väga arendav kogemus. Harjutusi, mille alusel tantsu ja muusikat luua, tõi lauda peamiselt Anto. Proovisime ja katsetasime ja analüüsisime. Mõni sisend tõmbas tantsu kohe käima, teise puhul ei tahtnud liikumine üldse elustuda. Heli loojate ja liikujate mõttemaailmade ja sõnavarade erinevustest tekkis tuliseid arutelusid ja ka vastuolusid. Impro puhul määrab ju ülesande sõnastus palju: mõni käivitab, mõni mitte. Mul tekkis vahel küsimus, kas me improviseerima ka hakkame või teemegi ainult tehnikat. Impros on see piir õhkõrn. Mingi aeg kohtusime pikema aja vältel korra nädalas: alguses käisime lihtsalt koos, hiljem hakkasime ka avalikult esinema. Tegutsemine toimus lainetena: uute ideede katsetamise ajal ja esinemiste eel oli rohkem proove, siis kohtusime jälle harvem. Tegutsesime-esinesime Olümpia hotelli taga olevas sündmustemajas, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja mujal. Impronud olen elu jooksul erinevate inimestega kõiksugu olukordades palju. Mart Kangroga improsime Helsingis koos režissöör Marko Raatiga: filmi, muusika ja tantsu segu. Pärnus Uue Kunsti Muuseumis improsin Pärnu Ooperi inimestega.
Läks nii, et üsna kohe pärast Tallinnasse kolimist sain tunniandja lepinguga Viljandi Kultuurikolledži kontaktimprovisatsiooni õppejõuks: sõitsin suht iganädalaselt Viljandisse. Aastal 2003 kolisin tagasi kodulinna, siis olin kolledžis juba töölepinguga. Jüri Nael, kes oli üks mu esimestest õpilastest Viljandis, oli jõudnud tööle Tallinna Ülikooli koreograafia osakonda ja tema kutsus mind sinna õpetama. Nüüd sõitsin mingid aastad jälle Viljandist Tallinna. Kogu pealinnas elatud kuus aastat töötasin kodumasinate hulgimüügis: remontisin pesumasinaid, külmkappe, pliite ja tolmuimejaid. Esimesed aastad sain ise üpris vabalt oma aega planeerida: olin väliagent, käisin masinaid inimestel kodudes parandamas. Leppisin klientidega kokku, millal mulle tulla sobis, ja nii sain lisaks palgatööle ka muuga tegeleda. Uue aastatuhande saabumisega toimus ühiskonnas muutus: kojukutseid jäi märksa vähemaks, masinaid hakati rohkem asutusse tooma ehk siis tuli töökohal rohkem kohal olla. Tundsin, kuidas olukord mind lukustas ja see mulle ei sobinud. Mul algas kunstnikuna pärast millenniumi tihe reisimisperiood, mis kestis kuni aastani 2006, kui tulevase majanduskriisi esimese ilminguna Saksamaal ja Prantsusmaal kultuurirahastust, tänu millele ka vaesed Ida-Euroopa kunstnikud olid reisida saanud, oluliselt vähendati. Pidin vahel remonditööst tasustamata puhkust võtma, et saaks ringi rännata ja esineda.
Box RM-i viimane lavastus oli minu ja Merle duett “Lähilood”, mis esietendus 1999. aasta lõpus: uue aastatuhande alguses esinesime sellega Skandinaavias. Box RM-iga läks sedasi, et lõpuks tegimegi mina ja Merle kahekesi trenni: teised osalesid vähem, tekkis selline vaakum. Mulle väga meeldis see ühiselt grupina tegutsemine, aga elud muutusid. Lasin koosloomise soovist lahti ja tegin soolo. Mina, Mart Kangro ja Priit Raud saime kokku ja otsustasime, et teeme ära! Suuresti tänu Priidule kõik mu välismaal (ja ka kodumaal) toimunud esinemised võimalikuks said. Kultuuris oli elav aeg ja isegi tantsu jaoks oli Euroopas korralikult raha. Läänes oli Ida-Euroopa ihalus: olime natuke imelikud, ei teinud tavapärast Euroopa tantsu.
2001. aastal esietendusid ühel õhtul minu soolo “Meelega” ja Mardi “Start. Based on a true story”. Pusisime luues eri nurkades: ei teadnud, mida teine teeb. Lavastused olid kardinaalselt erinevad. Saime nimekale festivalile esinema – Priit suhtles teiste produtsentidega – ja meid pandi tähele ja kutsuti järgmistele festivalidele. Tegime Põhjamaade tuuri: sõitsime bussiga läbi Norra, Taani, Rootsi ja Soome. Alguses ringlesid kaks soolot koos, hiljem hakkasime eraldi festivalidel käima. Stockholmis Panacea festivalil esinedes kohtusime esimest korda Xavier Le Royga, kes vedas projekti, mis kestis nii kolm aastat ja kuhu oli kaasatud kuskil kolmkümmend tantsukunstnikku eri Euroopa riikidest. Projekt vormus lõpuks lavastuseks pealkirjaga “Project”. Samal ajal tuuritasin oma “Meelega” päris korralikult mööda Euroopat ringi, mängisin umbes kolmekümnes eri kohas. Tõelise elukogemuse sain Viinis festivalil ImPulsTanz, kui esinesin umbes 700 inimesele. See oli kõrghetk. Eestis oli/on publikuks ikka nii 25 või 125 inimest. 700 oli hoopis teine kogemus – meeletult võimas energiavahetus.
Reisimine (kui ühest kohast teise liikumine) oli üheti väsitav ja tüütu, samas väga kirgastav: käigud olid erinevad, nii et rutiini ei tekkinud. Lisaks “Meelega” mängimisele tegin teiste lavastustele valgust. Ükskord oli nii, et valgustasin Viinis Mardi soolot ja Merle Saarva ja Krõõt Juuraku Kanuti Gildi SAALi avamiseks tehtud lavastust “Camouflage” (2002), pärast mida sõitsin enda soologa Pariisi ja sealt tagasi Viini festivalile etendust andma. Nüüd mõtlen hämminguga, kuidas see kõik toimus, aga kuna etenduste ajad lepitakse ju aegsasti kokku, siis lõpuks on see ainult planeerimise küsimus.
Aastal 2000/2001 andsin kontakttantsutunde EMTA lavakunstikooli XX lennule: pärast kooli siirdusid paljud lõpetajad tööle Ugalasse. Olin kuskil välismaal etendamas, kui helistati ja kutsuti nende esimesse lavastusse “Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi” (2003) liikumist tegema. Pärast seda olen mitme Ugala lavastuse liikumisjuht olnud: see roll on olnud teise külje pealt toitev, põnev ja arendav. Teatrimulli on väga mõnus ära kaduda. Ühel hetkel avastas mind Taago Tubin – väga äge inimene –, temaga koos olen mitmeid töid teinud: “Hirm sööb hinge seest” (2014), “Lovesong” (2014), “Krdi loll lind” (2017) ja “Etturid” (2019), muusikal “Once” (2019). Margus Kasterpalu suvelavastusele “Vereliin” (2015) tegin tantse. Draamalavastuste puhul ei ole ma koreograafi tiitlile pretendeerinud, kuna enamasti on olnud tarvis luua mõned tantsukesed kuskile stseenide vahele, et lavastust paremini rütmistada ja sisu arengut teise nurga alt toetada. Liikumisjuhina on minu roll lavastajat ja näitlejaid nende otsingutes ja teekonnal toetada.
Aastal 2004 esietendus “Meelega 2”, mis koosnes kahest osast: minu soolost ja Viljandi vilistlaste Ruslan Stepanovi ja Einar Lintsi duetist. Soolos oleksin saanud veel kaugemale minna: teadsin, mida teha ja kuhu jõuda tahan, aga kuna pühendasin põhilise tähelepanu Einari ja Ruslani kui tantsijate juhtimisele, siis jäi endaga tegelemine veidi tahaplaanile. Otseselt see mind ei kurvastanud, sest poistega oli väga meeldiv koostööd teha: nad mõtlesid kaasa ja olid avatud. Mina olin kõik taas hästi süsteemselt välja mõelnud, konstrueerinud. Lavastuse põhirõhk oli muusikal ja tantsijate liikumise intensiivsusel. “Meelega 2” ei olnud festivalilavastus: tahtsin lihtsalt mingeid ideid katsetada ja sain kogemuse kätte. Tantsijatele ei olegi ma tegelikult rohkem lavastusi loonud. Kunagi lubasin Postimehes, et valmib ka “Meelega 3”, aga siiani seda juhtunud ei ole, kuna mul läks lavastuste tegemise soov üle.
Viljandi Kultuurikolledžis hakkasin õpetama kontaktimprovisatsiooni aastal 1998. Nüüd on aine nimetus õppekavas muutunud kehatööks. Esimene ainekava oli jagatud mõtteliselt neljaks: kontakt, liikumine, kehatöö ja improvisatsioon. Soov oli kõigile osadele tähelepanu pöörata, aga improviseerimisega väga tunnisiseselt tegeleda ei jõudnud ja õppekava raames jämmimine ei olnud ka mu tegelik eesmärk. Esimeste kursustega, kellele andsin tunde kogu nelja aasta vältel, jõudsime ka improviseerida, aga kuna kontakttundide maht on aastatega pidevalt vähenenud, siis kadus õppesisust ka improvisatsioon. Osalesin 1998. aastal Šveitsis ja 2000. aastal Saksamaal kontaktiõpetajate suvelaagrites ja Viljandis Notafe töötubades: neist sain teadmised-kogemused, mida edasi anda, ja julguse katsetada. Sain kontaktimisest ise alguses päris hea lataka, et kuidas teiste kehadega koos liikumine mõjub ja minu jaoks uuel viisil kehalist tundlikkust ja kehatunnetust arendab. Mind huvitas kõige rohkem see, et kui tegeleda teise kehaga, siis on see esmajoones võimalus saada teadlikumaks iseendast: vahend selleks, et mõista, kuidas ma liigun ja kes ma üleüldse olen. Neist kohtumistest noppisin harjutusi, mille puhul tundsin, et need toetavad seda enese avastamise protsessi.
Alguses katsetasin õpilastega mitmeid harjutusi ja ülesandeid: kompasin, mis läheb peale ja mis mitte. Õpilaste jaoks oli selline lähenemine samuti uus, nii et nemad tulid lihtsalt kaasa. Mõnda kursust ei saanud hästi kätte, aga kuna tunde oli palju, siis sain nendega koos mingeid põhimõtteid katsetada. Alguses ei olnud ma kindlasti nii teadlik, et oleksin osanud selgelt sõnastada, miks miski kasulik-vajalik on. Mõne teise kursusega läks sujuvamalt ja sai rohkem hullata. Palju sõltub sellest, millised inimesed kursusele kokku satuvad. Aastatega on tulnud kogemus: jagades, jälgides ja katsetades olen näinud, kuidas mingid harjutused eri tüüpidele mõjuvad ja selle põhjal olen teinud järeldused ja jõudnud harjutusvarani, mida nüüd kasutan. Aine mahu vähenemisega õppekavas on sedavõrd ka minu fookus teadmiste edasi andmisel teravamaks muutunud, aga kindel on see, et korra tehes saab küll kogemuse kätte, aga oskuslikkus ja kehateadlikkus – mäletamine ja mõistmine – tekib korrates, aja jooksul.
Õpetades lähtun sellest, et iga inimene on erinev, oma tantsutausta ja elukogemusega. Tunnis tehtavad harjutused on küll universaalsed, aga nende edasiandmine sõltub alati konkreetsest grupist ja inimestest, kes selle moodustavad. Õpetajana ennast peale ei suru, isegi kui tahaks mõnikord õpilastelt rohkemat kätte saada. Õpilaselt ootan ennekõike avatust ja ausust ja see ei tähenda seda, et õpilane peaks hakkama tunnis oma isiklikke teemasid avama, vaid seda, et ei pea varjama, kui midagi ei sobi või tekitab ebamugavust. Keha ju ei valeta: kui miski tekitab probleeme, siis on seda näha. Tänapäeva reeglid nii elus kui õpetamises näevad ette, et teise puudutamiseks tuleb alati nõusolekut küsida, aga tantsutunnis ei saa sellele pidevalt tähelepanu pöörata, eriti kui tegemist on kontaktitehnikal põhineva õppega. Reeglid tuleb muidugi ühiselt kokku leppida ja nõusolek peab olema, aga enne igat puudutust loa küsimine ei ole jätkusuutlik. Ühiskondlikult on see teema praegu nii tugevalt esil, et olen avastanud, et ma takistan end inimesi puudutamast: kuigi puudutamine on ju nii eluline ja loomulik.
Kui saab dressid selga tõmmata ja saalis tegutseda ning õpilased on pärast energiast laetud ja õnnelikud, siis on olemine tõeliselt imeline. Olen õnnelik, et ma ei ole terve elu ainult siin Viljandis istunud ja õpetanud: olen saanud palju nii ise õppida kui ka teisi õpetada, oma soolode ja teiste teostega esineda ja ringi reisida, teiste lavastustes tantsida, liikumisjuhina teatris töötada, erinevate suuremate ja väiksemate festivalide žüriitöös osaleda ja tantsuliidus valdkonda korraldada. Elu on pidevalt ühest etapist teise kulgenud ja kogu aeg on põnev ja kirev olnud. Akusid laen praegu Mehikoormas. Mulle meeldib nokitseda. Teen puidutööd. Vahel käin ehituste peal abis. Viimati panin tädikesele vihmaveerenni maja külge. Sõidan rattaga. Ujun. Käin metsas marjul ja seenel. Tants ja muud tööd on mu elus heas tasakaalus.
