Üsna pea seavad sammud lõpuaktuse poole TÜ Viljandi kultuuriakadeemia värsked etenduskunstide õppekava lõpetajad. Veel enne seda oli mul rõõm esitada neile mõni küsimus. Soovisin, et küsimused oleksid mängulised ning avaksid igat lõpetajat loomingulisel viisil. Põnev on lugeda, kuidas sama küsimus kõnetab ja avab inimesi erinevalt. Küsimustele vastasid etenduskunstide õppekavast nii tantsukunsti spetsialisti ja koreograafi eriala üliõpilased kui ka visuaaltehnoloogia erialalt dekoraator-butafoorid ja videokujundaja.
Elina Soosaar
tantsukunsti spetsialisti eriala
Kui saaksid saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese/märkuse, siis mida sinna kirjutaksid?
It’s not that deep!
Kui Sinu õpingute ajast tehtaks lavastus/film/teos, siis milline oleks selle kõige olulisem stseen/kujund?
Stseen sellest, kuidas lõputult pika laua taga istuvad erinevad tegelased – mõni sööb torti, mõni on vait, mõni naerab, mõni tahaks tegelt olla mujal, mõni joob teed, mõni venitab kanget selga, mõni teeb lolli nalja, mõni on näost valge, mõni tõstab käed hooga kõrgele õhku, mõni ütleb asju, mida ta tegelt ka mõtleb, mõni suitsetab ja vaatab mõtlikult kaugusesse, mõni nutab, mõni näitab musklit, mõni teeb pai, mõni vaatab kõike pealt, mõni helistab emale, mõni ootab juba homset, mõni tellib veel juurde, mõni plaksutab, mõni laulab “all you need is love” ja mõni võtab viimast.
Mängime, et homme kaob võimalus teha etenduskunsti täpselt sellisel kujul, nagu Sa seda praegu tead. Millise uue vormi või väljundi Sa endale looksid?
Läheks kummipaadiga merele ja vaataks, mis saab ja kui saab tore, siis läheks veel ja kutsuks teisi ka.
Kujuta ette etenduskunstide skeenet nii, nagu sa seda praegu mõistad, ning kirjelda enda rolli selles kolme aasta pärast. Millised sammud/sündmused on Sind sinna viinud?
Praegu tahaks reisida ja katsetada erinevaid ameteid, et minust saaks elukutseline “võtan kinni sealt, kust annab” spetsialist. Äkki olen produtsent, lavastaja, etendaja, kaasamõtleja. Äkki teen mussi, kerin juhtmeid või aitan toole kollaseks värvida. Eks näis, kuhu huvi ja uudishimu viivad!
Anna Maria Praks
dekoraator-butafoori eriala
https://annamariapraks9.wixsite.com/portfoolio
Kui saaksid saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese/märkuse, siis mida sinna kirjutaksid?
Kui saaksin saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese, siis ütleksin talle: “Ära anna lubadusi, mida sa tead, et ei suuda täita. Ja kui sa tõesti tunned, et suudad, siis täida need lubadused – täieliku kire ja armastusega.”
Kui Sinu õpingute ajast tehtaks lavastus/film/teos, siis milline oleks selle kõige olulisem stseen/kujund?
Kui minu õpingute ajast tehtaks lavastus, film või mõni muu teos, siis selle kõige olulisem stseen oleks seotud inimestega, kes on mind ümbritsenud. Ma visualiseeriksin seda tunnet, mida nad minus tekitavad – nende kirglikkust, osavust, võimsust ja ilu ning nende armastust elu vastu, mis minussegi voolab. See oleks pilt vastastikusest õppimisest, hoolimisest ja kasvamisest, mis on meid nii tihedalt kokku sidunud. Ja seda kõike vaatleksin ma oma resting bitch face’iga, mis on tegelikult enamasti lihtsalt lahke naeratus.
Mängime, et homme kaob võimalus teha etenduskunsti täpselt sellisel kujul, nagu Sa seda praegu tead. Millise uue vormi või väljundi Sa endale looksid?
Kui homme kaoks võimalus teha etenduskunsti sellisel kujul, nagu ma seda praegu tean, siis liiguksin atmosfääride loomise suunas. Mind huvitab, kuidas visuaalsed ja helilised detailid – ruum, valgus, inimesed ja keskkond – koos loovad kogemusi. Otsiksin viise, kuidas luua tähendust ja kohalolu just atmosfääri kaudu ka väljaspool traditsioonilist etenduskunsti vormi.
Kujuta ette etenduskunstide skeenet nii, nagu sa seda praegu mõistad, ning kirjelda enda rolli selles kolme aasta pärast. Millised sammud/sündmused on Sind sinna viinud?
Kolme aasta pärast näen ennast etenduskunstide skeenel peamiselt kunstnikuna, keda usaldatakse looma lavakujundusi. Mind huvitab ruumi roll etenduses – kuidas see ei ole lihtsalt taust, vaid aktiivne osa teosest, mis töötab koos etendajatega ja mõjutab kogemust sama tugevalt kui tegevus ise. Suudan oma protsessides selgitada visuaalsete valikute ja detailitäpsuse olulisust ning luua kujundusi, mis kannavad tervikut.
Selle suunas on mind viinud julgus seista oma ideede eest ja võtta vastutus oma loominguliste otsuste eest. Väga olulised on olnud inimesed, kes on mind usaldanud ning andnud võimaluse oma mõtteid päris loomingulistes protsessides proovile panna.
Paula Aarnis
dekoraator-butafoori eriala
https://paulaaarnis.wixsite.com/portfoolio
Kui saaksid saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese/märkuse, siis mida sinna kirjutaksid?
Oh, sellele junsule, no ta ei teadnud veel ju üldse, mis teda ees ootamas on! Ma esmalt sooviksin talle julgust ja meelekindlust nii erialaselt kui ka suhtlustes. Nii positiivsed kui ka negatiivsed kogemused mängivad lõpuks kõik sinu kasuks. Ja kallis Paula, palun ära võrdle end teistega ega nende loominguga, see ei vii kuhugi. Sa oled täpselt see ja täpselt seal, kes ja kus sa olema pead oma oskuste ja teadmistega.
Ja muidugi tuletaks meelde elada hetkes ja nautida, need on ühed parimad aastad, võta neist viimast!
Kui Sinu õpingute ajast tehtaks lavastus/film/teos, siis milline oleks selle kõige olulisem stseen/kujund?
Sõprus. Ma ei oleks see, kelleks ma olen kasvanud nende aastate jooksul; ma ei oleks osalenud nendes projektides, millesse mind on kaasatud; mul ei oleks neid mälestusi, mida saan endaga südames kaasas kanda, kui mul ei oleks just need inimesed mu ümber, kellega mul on õnnestunud need armsad neli aastat siin Viljandis veeta. Nii oma kursuselt, vanematelt/noorematelt, koolist kui ka linna pealt – Viljandi toob kokku head inimesed, head sõprused.
Mängime, et homme kaob võimalus teha etenduskunsti täpselt sellisel kujul, nagu Sa seda praegu tunned. Millise uue vormi või väljundi Sa endale looksid?
Minu praegune väljund on peamiselt installatsioonid, aga kui see võimalus mult kaoks, siis võib-olla ma süveneksin rohkem visuaalse teatri olemusse. Katsetaksin, kuidas end selles valdkonnas tunneksin.
Meil oli teisel kursusel üks aine, kus katsetasime visuaalse teatri harjutusi, kuid tol ajal ma ei saanud end piisavalt lahti ega mõtet jooksma. Nüüd ehk, kui kogemusi ja julgust juures, läheneksin põnevamalt ja avatumalt. Aga kes teab, võib-olla on mu mõttemaailm just nüüd veel rohkem kinni, eks proovimise käigus saaks teada.
Kujuta ette etenduskunstide skeenet nii, nagu sa seda praegu mõistad, ning kirjelda enda rolli selles kolme aasta pärast. Millised sammud/sündmused on Sind sinna viinud?
Kolm aastat on ühest küljest nii pikk aeg, millele ette mõelda, sest momendil ei oska ma isegi arvata, mis minu sügis toob. Teisalt, kolm aastat ei ole justkui midagi, sest neli õppimise aastat läksid ju ka kiiresti. Kuhu ja kas ma olen jõudnud, on raske ette arvata, aga loodan, et jätkaksin projektidega nii filmimaailmas kui ka lavastustes ja installatsioonides. Mul on koolist tutvusi küll, kelle projektidesse on lootust kaasatud saada. Võib-olla oleks vahva midagi ise ka katsetada… näiteks sai Viljandi Tuledel installatsioonidega töötatud. Samuti võiks oma lõputöö kontseptsiooni edasi arendada.
Selle saavutamiseks peakski lihtsalt suhtlusi jätkama ning pakkumistele avatud olema. Ei oska nimetada konkreetseid samme, mida astuda. Minu kogemuse põhjal ei ole etenduskunstide maailmas mõtet pikalt ette planeerida. Mis tuuled puhuvad, mis ideed mõlguvad või ei mõlgu kellegi peas – neid ei saa juhtida, need juhivad ise ja pakuvad võimalusi teha kunsti, lahutada meelt.
Christopher Meier
tantsukunsti spetsialist
Kui saaksid saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese/märkuse, siis mida sinna kirjutaksid?
Usalda protsessi – ka need hetked, mis esmapilgul tunduvad võimatud või loomingulise tupikuna, viivad sind täpselt sinna, kus sa pead olema. Igal asjal on oma aeg ja igal sündmusel põhjus.
Kui Sinu õpingute ajast tehtaks lavastus/film/teos, siis milline oleks selle kõige olulisem stseen/kujund?
Sellele on tegelikult päris raske vastata, sest ühte kindlat stseeni või kujundit välja tuua on peaaegu võimatu. Minu jaoks on kogu see õpingute teekond olnud üks suur tervik, kus igal asjal, igal argisel hetkel, õnnestumisel ja ka mitteõnnestumisel on olnud oma kindel roll. Kui sellest ajast tehtaks lavastus, siis kõige olulisem kujund ilmselt olekski kõigi nende killukeste kokkumäng, sest ilma ühegi osata sellest tervikust ei oleks ma praegu see looja, kes ma olen.
Mängime, et homme kaob võimalus teha etenduskunsti täpselt sellisel kujul, nagu Sa seda praegu tead. Millise uue vormi või väljundi Sa endale looksid?
Liiguksin täielikult liikumise filmimise ja videokunsti peale.
Kujuta ette etenduskunstide skeenet nii, nagu sa seda praegu mõistad, ning kirjelda enda rolli selles kolme aasta pärast. Millised sammud/sündmused on Sind sinna viinud?
Kolme aasta pärast näen end endiselt tantsijana, aga samal ajal ka videograafina, kes loob sisukaid tantsufilme ja meeldejäävaid tantsuvideosid. Minu roll on tuua liikumise tegelik emotsioon lavalt ekraanile nii, et see vaatajat päriselt puudutab. Sinna on mind viinud see, et olen järjepidevalt ise tantsinud, erinevaid tantsuprojekte üles filminud ning leidnud oma visuaalse käekirja, mis ühendab minu kogemuse tantsupõrandal ja kaamera taga.
Aleks Mathias Viidik
koreograafi eriala
Kui saaksid saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese/märkuse, siis mida sinna kirjutaksid?
Hei!
Olen Sinu peale palju mõelnud viimasel ajal 🙂 Oled ülikooli alustamas!! See on suur muutus Sinu elus. Oled nüüd “suur” inimene ja vastutad enda tegude eest. Esimene aasta võib tunduda raske ja ilmselt on ka, aga tea, et võta oma aeg! Midagi ei juhtu, kui pead võtma akadeemilise puhkuse. Ole enda vastu hell ja tee nii, nagu Sulle sobib. Ära kaota kontrolli ja ole PÄRISELT kohal.
Soovin Sulle jõudu ja jaksu! Töö, mida endaga teed, on seda väärt! Oled kangelane ja väga vapper!
Sinu tuleviku Sina
Aleks <3
Kui Sinu õpingute ajast tehtaks lavastus/film/teos, siis milline oleks selle kõige olulisem stseen/kujund?
Kõige olulisemad hetked on ikka need, kus on olnud raske ja on olnud tahet, jõudu ja motivatsiooni, et neist raskustest läbi imbuda ja võtta kõik kasulik endaga kaasa.
Tahaks, et keegi teeks minust filmi.
Mängime, et homme kaob võimalus teha etenduskunsti täpselt sellisel kujul, nagu Sa seda praegu tead. Millise uue vormi või väljundi Sa endale looksid?
Ma tahaksin olla rätsep või luuletaja. Kui ma ennast füüsiliselt väljendada ei saa, siis kirjutamine ja suuline eneseväljendus on igal juhul head oskused, mida endas arendada.
Kujuta ette etenduskunstide skeenet nii, nagu sa seda praegu mõistad, ning kirjelda enda rolli selles kolme aasta pärast. Millised sammud/sündmused on Sind sinna viinud?
Ma tahaksin olla mentor noortele alustavatele kunstnikele ja performer’itele. Ma arvan, et olen kolme aasta pärast valmis jagama oma praktikaid ja mõtteid teatris(t). Soovin asutada ka enda tantsukooli või kompanii, kus noored ei õpiks oma keha talitsema ainiti koreograafias ja liikumises, vaid ka teatrilaval. Samuti õpiksid nad mõtestama, mida tähendab olla etendaja.
Soovin oma praktika kaudu noortesse süstida motivatsiooni, avardada nende silmaringi ja pakkuda sisukat, arendavat teatriharidust. Olen küll oma lähenemist alles kujundamas, kuid usun, et mõne aasta pärast olen valmis enesekindlalt astuma esimesi samme oma praktikate jagamisel.
Deili Post
videokujunduse eriala
https://deilipostproductions.framer.website/
Kui saaksid saata oma esimese kursuse minale ühe lühikese kirjakese/märkuse, siis mida sinna kirjutaksid?
Kirjutaksin sinna: “Ole julge ja usalda oma teekonda!”
Kui Sinu õpingute ajast tehtaks lavastus/film/teos, siis milline oleks selle kõige olulisem stseen/kujund?
Hetki on palju, mida sooviksin kujutada, aga läbiv kujund oleks oma inimeste ja keskkonna leidmine. Kui ma sirvin oma õpingute aega, siis kõige rikastavam kogemus või pigem isegi periood oli 2024. aasta kevad ja suvi, kus esmalt käisin kuu aega Prantsusmaal Lyonis praktikal, mis oli mulle täiesti uudne kogemus nii erialaselt kui ka inimesena. Seejärel suvel, juunis, tegutsesin Baltoscandali festivalil lavastuse “KIBE” videokujundajana. Sellega seoses veetsin kaks nädalat Rakveres proovides ja etendustel laagrilaadses olengus. See oli minu jaoks esimene kord, kui tegutsesin väljaspool kooli. Sarnaselt jätkus minu uudsete kogemuste saamine augustis kahel “5FilmiViljandist” filmi võtetel, esmalt tehnilise abina “Luuüdi mekk” võtetel ja seejärel operaatori assistendina “TSANGAAN” võtetel. Õppisin sel perioodil, et väljakutsetes ei ole midagi hirmsat, need suruvad meid ebamugavasse olukorda, kuid ilma selleta kasv ei toimu ja tihti õpime just siis enda kohta midagi uut.
Mängime, et homme kaob võimalus teha etenduskunsti täpselt sellisel kujul, nagu Sa seda praegu tunned. Millise uue vormi või väljundi Sa endale looksid?
Raske on ette kujutada, mida üldse saaks teha, kui etenduskunstid kaoksid. Ma ise tunnetan etenduskunste väga laiahaardelisena ja raske on tõmmata piiri teatri ja etenduskunstide vahele ning minu tunnetuses elab ja õitseb videokujundus just sel hägusel piiril. Samas minu looming ei pea elama ainult videokujunduses. Kunstis on ambivalentsus, mis pakub palju ruumi ümberhäälestumiseks. Kuid kõige tõenäolisemalt, kui senine väljund kaoks, leiaks ma tee varasemast rohkem filmikunsti.
Kujuta ette etenduskunstide skeenet nii, nagu sa seda praegu mõistad, ning kirjelda enda rolli selles kolme aasta pärast. Millised sammud/sündmused on Sind sinna viinud?
Ma tunnen, et videokujundajana ja ka üldisemalt visuaaltehnoloogina ma pigem n-ö ujun erinevate skeenede vahel ja püüdlen tihti erinevate maailmade ühendamise poole. Õpingute jooksul, aga tegelt ka juba varem, on mind huvitanud psühholoogia ja kunstide ühendamine, nende vastastikune rakendamine. Seega ma kujutaks ette oma rolli etenduskunstides erinevate distsipliinide ja tehnoloogiate vahelise sünergia loojana. Tahaks eksperimenteerida, kuidas tehnoloogiat saab siduda orgaanilise kunsti ja psühholoogiaga ning sealjuures uurida, kuidas psühholoogia mõjutab vaataja vastuvõttu, aga ka looja väljendust.
