Tantsimise eesmärk on tantsimine – kohalolu ja vaikust püüeldes - TANTSUKUUKIRI

Kirjutis põhineb hiljuti kirjutatud seminaritööl ning pretendeerib oma ärgitavusega kunstilisele manifestile.

Tänapäevane tendents ja suundumus oodata kunstnikelt suurt teadlikkust selle osas, mida nad teevad või millest ja kuidas mõtlevad ning miks, on viinud sinna, et muuhulgas vajavad tihtipeale tants ja tantsimine nii vabandust kui põhjendust. Lahtiseletamist nõuavad nt taotlused, et oma tantsude/lavastuste valmimiseks ja näitamiseks ressursse leida, ning ühtlasi tuleb veenda ühiskonda, kitsendatult publikut, et nad omapoolseid ressursse, aega ja raha, valminu kogemisse investeeriksid. Soovin sellele vastukaaluks avada tantsu ja tantsimist, mis ei vaja põhjendust, vaid kõneleb iseenda eest, ning julgustada tantsule lähenema tantsu ja keha kaudu. Seekaudu ei taha ma kuidagi kaitsta või õigustada kunstiteoste sisupuudust, kuid paraku on esile kerkinud küsimus, kas sõnastamatu sõnastamine ei taanda teose väärtust, ei võta ära sellelt ruumi tõlgendusteks ja kogemisteks?

Oma seminaritöös jagan aset leidvad olukorrad laias laastus kaheks: olukorrad, kus tantsimise peamine eesmärk ei ole tantsimine, ning olukorrad, kus tantsimise peamine eesmärk on tantsimine. Oluline on seejuures, et juttu on peamisest eesmärgist, mis tähendab, et ma ei proovi väita, et tantsimisel oleks alati üks ja ainus eesmärk, küll aga et tantsimisel on (üks) peamine eesmärk, millele keskendun ja millest lähtun. Seega säilib võimalus, et olukorrad, mida selguse mõttes proovin üksteisest eristada, ei ole otseselt teineteist välistavad, kuid loodetavasti aitab mõningane kategoriseerimine paremini mõista prevaleerivaid ja juhtivaid aspekte tantsimise kui performatiivse tegevuse eesmärgis.

Tõlkimine

Alustan nende olukordade kirjeldamisega, kus tantsimise peamine eesmärk ei ole tantsimine. Üks võimalus midagi luua on tõlkimise kaudu – see on eelkõige loomismeetod, mis võib aga olla aktiivne vahend ka materjali esitamisel. Tõlkimine, mille sünonüümideks on vahendamine, ümber panemine (Sünonüümisõnastik, s.a.), kujutab endast lähteinfo tõlkimist valitud vormi, antud juhul mõne olemasoleva (või loodava) teabe tõlkimist liigutusteks, liikumiseks, tantsuks, koreograafiaks. Algseks infoks võib olla mõni tekst, näidend, partituur, teema, uurimus jms.

Tekstist ja/või kindlast näidendist lähtuv tõlkimine tantsuks haakub hästi tantsija Raho Aadla (2012) seminaritööga “Kirjandusteose tõlkimisest tantsulavastuseks”, kus ta avab võimalust mõne kirjandusteose, oma töös konkreetselt “Punamütsikese”, põhjal tantsulavastust luua. Aadla võrdleb ja käsitleb oma töös küll konkreetset ja abstraktset liigutust ning sellisel juhul on tants alati abstraktne, kuid näidendil põhinev tants ja liikumine on siiski eelkõige illustreeriv või vähemalt tugevalt tähenduspõhine. Sellisel tantsul on funktsioon või eesmärk kanda mõnda kujundit, edastada sõnumit – olenemata, kui abstraktne see tants lõpuks on või näib.

Partituur

Tõlkimise aluseks võib olla ka partituur, mis on tantsukunsti kasutusele tulnud mõistena, mida pole võimalik üheselt defineerida, s.t et selle kasutamise võimalusi on sama palju kui tantsuloome protsesse (Millard 2016, § 20). Partituur on üks võimalik lähtepunkt tantsu loomisel: tegu võib olla nt improvisatsiooniga, mis toetub partituurile, või koreograafia leidmisega partituurist lähtuvalt.

Muusikapala partituuri tõlkimisega liigutusteks on ühiselt tegelenud koreograaf Jonathan Burrows ja helilooja Matteo Fargion. Esimene osa “Both Sitting Duet” nende duettide triloogiast, mis “…. vaatlevad erineval viisil, kuidas hägustada piiri nähtu ja kuuldu vahel ….” (Burrows&Fargion 2019), on nende endi sõnul “…. otsetõlge, noot noodi ja takt takti vastu, Morton Feldmani viiuli- ja klaveripalast “For John Cage (1984)”” (samas). Nad on tõlkinud Feldmani pala täpseks ja dünaamiliseks koreograafiaks, mida vaadates ei ole ilmne, et see oleks muusikateosest alguse saanud. Ainus vihje sellele lasub nende ees maas olevatel märkmikel, mida võiks pidada noodikirjaks. Selle vihje kaudu on nad otsustanud oma töö tagamaid mitte peita, mis paneb mind vaatajana otsima nende koreograafiast, mis muidu oleks eraldiseisev ja iseenda eest kõnelev, seoseid muusikapalaga. Tundub, et nende töö puhul on partituuri kasutamine olnud peamine ja sellest tekkivad liigutused teisejärgulised, sellest ka selle töö problemaatilisus ehk tantsu sekundaarsus.

Millest see olema saab?

Minu küsimus performatiivse tantsimise eesmärgist on tõukunud lavastaja Jan Ritsema sooloteemalisest artiklist, kus ta võtab kokku näitekirjanik Samuel Becketti sõnastatud 3 kunstnike haigust – kas ma suudan; millest see olema saab ja mida ma teha oskan – sellega, et kuna kunstnik arvab, et ei suuda olla hea selles, mida teeb, siis “…. peitutakse mõne teema või muu välise probleemi taha, turvalise “Millest See Olema Saab” vihmavarju alla” (2022: § 4). Partituuri kasutust võiks samuti peitumiseks pidada: fookus on kõrvale suunatud, ollakse partituuriga rohkem hõivatud kui enda kehaga. Siiski resoneerub peitmise või põgenemisega põhiliselt praeguse aja suunitlus nii tantsulavastusi kui ka laiemalt etenduskunstide teoseid alustada mõnest teemast ja/või uurimusest. Lisaks enda soovile peituda, ootavad ja eeldavad teatud uurimuslikku eeltööd protsessi lähtekohana tihtipeale ka publik ja produktsioonimaja ning muud osalised, kes finantsilise, ruumilise või sisulise poole pealt kuidagi rolli mängivad. Teoreetilise uurimuse prioritiseerimine võib aga tekitada olukorra, kus uurimusele pühendatakse palju rohkem aega kui kehale. Seega on liikumine ja keha teisejärgulised, sest liikumisele, mida keha edastama hakkab, ei läheneta mitte liikumise, vaid teema/uurimuse kaudu.

Uurimus

Loomeprotsessile teemast ja/või uurimusest lähtudes algab protsess enamasti info ja materjali kogumisest, uurimisest, taustsüsteemide loomisest ja n-ö tujutahvlite kujundamisest. Alles hiljem hakkab kogutud materjal endale kehalist, lavalist, füüsilist ja performatiivset vormi otsima. Dramaturg ja lavastaja Siret Campbell (2019) on Sõltumatu Tantsu Laval tantsudramaturgiateemalises loengus avanud dramaturgia etappide jaotumist etendaja, teatrijuhi ja õpetlase Rachel Bowditchi järgi: 1) uurimismaterjali kogumine ja kokku koondamine; 2) devising jam ehk uurimuse tõlkimine kehasse improvisatsiooni kaudu ning 3) materjal ja füüsis. Uurimuse tõlkimisel kehasse on keha justkui teisejärguline, peamine on vastav info või uurimus, mille esindajaks keha saab. See aga ei tähenda, et keha algse infoga võrduks, neid jääb alati lahutama tõlkimisprotsess. Seega on sellisel juhul keha ülesanne edastada ehk tõlkida infot, mitte edastada liikumist ehk infot iseeneses. Viimase all mõtlen liikumist, mis saab alguse kehast.

Kuhu tants asetub?

Ühtlasi tekib tantsu eesmärgi küsimus juhul, kus on tegu kokku sobitamisega: kui on olemas tants ja sellest eraldiseisev tekst, sündmus, mis pannakse omavahel kokku nii, et need põhjendaksid üksteist. See võib juhtuda siis, kui on olemas tants, mis on loodud ühtedel põhjustel ja eesmärkidel, ühe sisuga, kuid tekib vajadus seda tantsu esitada kuskil mujal. Näiteks on tulemas mõni üritus, kevadkontsert, ja sellega haakumiseks muudetakse olemasoleva tantsu tantsijate kostüüme nii, et see kevadkontserdi temaatikaga sobiks. Sama kehtib muude sündmuste puhul, nt kui mõne näituse avamiseks on vaja olemasolev tants näituse sisuga ühildada. See, et ühe tantsu saab üldse ühest kontekstist teise tõsta, ilmestab tantsu universaalsust ning toob esile tantsu ühese tähenduse puudumise. Tants tähendab tantsu iseeneses, see, mis tähendusi loob, on ümbritsev keskkond: koht, kostüüm, sündmus jne. Hea näide on ka tantsupidu, mille puhul luuakse tantsud ning ühel hetkel, kui tantsupidu on oma lavastuse teema valinud, otsitakse konkurssidelt vastavad tantsud, mis siis tantsupeole võetakse. Ühtlasi on tantsupeo peamine eesmärk koosolemine ja kultuurilise pärandi elushoidmine, mitte aga tantsimine ise.

Tants kui vahend

Ka laval ja proovis võib tantsimine olla teisejärguline. Proovisaali puhul on tõenäoline, et tegeletakse palju n-ö musta materjaliga ja loodava vormimisega, kvaliteedi leidmisega jne, seega on ilmselt isegi möödapääsmatu, et tantsimise akt kui selline on mõnes mõttes sekundaarne. Laval tekib olukord, kus tantsimise eesmärk ei ole tantsimine, peamiselt tantsus, mida kasutatakse vahendina – tants kui vahend, kui manipulatsioon, kui võte ja ka tants kui millegi tõlkimine reaalajas. Mõnes kontekstis on tantsu kui vahendi kasutamine õigustatud, nt võib tants olla väga mõjus ja laia ampluaaga poliitiline meede. See on tants, mis ei ole tantsimiseks, vaid millel on oma esitusega mingisugune muu funktsioon või eesmärk täita. Näiteks ülesanne mõnda sõnumit, kujundit või kontseptsiooni kanda ja edastada, ülesanne vaatajat segadusse ajada või eksitada, funktsioon täita aega/ruumi lavastuslikus tervikus. Sellega seostub juba ka küsimus etendaja kohalolust: mida teeb etendaja, kui ta tantsib? Kas ta nt tantsib, et tantsida, või tantsib, et kommunikeerida?

Igal juhul võib tantsimise eesmärk olla tantsimine ka nende variantide puhul, mida siiani kirjeldanud olen: otsene ja kaudne tõlkimine, kokkusobitamine, proovisaalis tegutsemine ja tantsu kui vahendi kasutamine. Erinevus seisneb aga loomise ja esitamise meetodis: kuidas tantsuni jõutakse? Kas algus on n-ö tantsus endas või kuskil mujal, milleski muus? Kas tantsija/etendaja kasutab tantsu kui vahendit või tantsib tantsimise pärast?

Tants esindamas iseennast

Nõustun Ritsemaga (2022: § 4), kelle arvates on tantsimise ülesanne tantsimine ning keda ei huvita “…. tants, mis näeb välja nagu tants, kuid mis väldib juba algusest peale oma tuuma, selle põhiülesannet, selle ainest ja materiaalsust.” Avan sellest lähtuvalt nüüd võimalusi, olukordi ja lähenemisi, kus tantsimise eesmärk justnimelt on tantsimine, s.t et tants esindab esmasena iseennast ning lähtub liigutusest.

Tantsu esmasust on lisaks Ritsemale nii mõnedki praktikud ja loojad teemaks võtnud. Näiteks on koreograaf Merce Cunninghami jaoks liikumise aluseks olnud liikumine: “Tantsude ideed tulevad liikumisest ja on liikumises. Nad ei viita millelegi väljaspoolsele” (Cunningham 1980: 52, viidatud Einasto 2000: 124 järgi). Tants on oma olemuselt abstraktne ja seega tundub loogiline sellelt mitte oodata väljaspoolsele viitamist. See aga ei tähenda, et tants kuidagi eraldiseisvas mullis või maailmast eraldatuna eksisteerima peaks. Tantsu kogemiseks on lihtsalt teised vahendid kui väljaspoolse jaoks. Ja mitte ainult tantsu, vaid ka muude kunstivormide puhul võiks olla võimalus tajupõhiseks kogemiseks. See ei välista omakorda teose intellektuaalset kõnekust, vaid laseb lihtsalt kunstilisel infol keha ja tajude kaudu mõistust puudutada. Tihtipeale on enamik igapäevaseid tegevusi ja toimetusi ratsionaalsed ja mõistuspärasusest lähtuvad. Miks seda siis veel kunstist otsida, kui kunst on võimeline tasakaaluks vastupidist pakkuma?

Konkreetne vs. abstraktne liigutus

Konkreetset vs. abstraktset liigutust on käsitlenud prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty (1981, viidatud Nigu 2008: 50 järgi). On selge, et konkreetsel ja abstraktsel liigutusel on vahe. Konkreetne liigutus on oma olemuselt funktsionaalne ja tegelik ehk olukorrapõhine – on vaja kuhugi minna, midagi tõsta või asetada. Abstraktne liigutus põhineb aga kujutlusvõimel, mis teeb selle nii tegelikuks kui tinglikuks. (Nigu 2008: 50) Merleau-Ponty kirjeldab üht patsienti, kelle kehatunnetus oli kuklapiirkonna vigastuse tõttu kannatada saanud. Muude kaasuvate erisuste hulgas ei olnud too patsient võimeline tegema abstraktseid liigutusi ehk liigutusi, mis ei seostu mõne kindla argise või elulise olukorraga. (1981: 103, 111, viidatud Nigu 2008: 50–51 järgi) Sellest saab järeldada, et me saame inimestena ilma abstraktsete liikumisteta/liigutusteta küll hakkama, kuid oleme abstraktseks liikumiseks võimelised. Meil on eelis mõelda, kogeda, liikuda abstraktselt ja see on üleüldse eeldus kunsti tekkeks ja kunsti mõjukuseks. “Merleau-Ponty järgi on konkreetse liigutuse puhul keha liikumise vahendiks, abstraktse liigutuse korral muutub keha liikumise eesmärgiks endaks” (1981: 111, viidatud Nigu 2008: 51 järgi). Tants ei pea esindama midagi muud kui iseennast ja liigutus ei pea tähendama midagi muud kui liigutust.

Partituur

Kuidas siis aga läheneda tantsu loomisele tantsu ja liigutuse kaudu? Partituur on üks vahendeid ja loomismeetodeid, mis paigutub mõlemasse kategooriasse: sinna, kus tantsimise eesmärk ei ole tantsimine, ja sinna, kus on. Küll aga on võimalik partituurile läheneda erinevalt ning sealt võib hakata ka kategooriate eraldiseisvus kuju võtma. Improviseerides kirja pandud eesmärkidest, printsiipidest või partituurist lähtumine on üks tantsukunsti levinumaid meetodeid ja praktikaid. “Tantsu-tegijate produktsioon ei lähtu huvist koreograafia, vaid tantsu vastu ning mis iganes viisil tants saab, või ka teisiti, kinnitub tants struktuuride vormide külge, nii-öelda võimaldades luua erinevat laadi tantse” (Spångberg 2018: § 9). Partituuri võikski selleks struktuuriks pidada – partituur kui struktuur, mis on liikumise teenistuses, ehk partituur kui vahend, mille eesmärk on jõuda liigutuse ja tantsuni.

Kohalolu

Kogu selle teema üks tuum, milleni jõuan, on kohalolu, sest väite “tantsimise eesmärk on tantsimine” all pean eelkõige silmas huvi tantsimise kui tegevuse vastu ja kohalolu, mis selle kaudu tekib. Oluline on täpsustus, et isegi kui looja lähtub loomisel millestki muust kui tantsust iseeneses, võib etendaja siiski saavutada hiljem olukorra, kus tantsimise peamine eesmärk on tantsimine. Seda ka juhul, kui looja ja etendaja on sama isik. Võib juhtuda nii, et tantsu eesmärk on midagi muud, aga tantsimise eesmärk ikka tantsimine.

Lava kontekstis saab selle asemel, kas ja mida tehakse või osatakse, palju määravamaks, kuidas osatakse ja see “kuidas” on otseselt kohaloluga seotud. Kui tantsimise eesmärk on tantsimine, siis on võimalik saavutada selline kohalolu, et olenemata millist (leidlik või mitte) tantsuimprovisatsiooni/koreograafiat esitatakse, on see ikkagi intrigeeriv. Siiski on suur tõenäosus, et jõudes vastavasse seisundisse, julgeb etendaja usaldada tundmatut ja ootamatut, mida ta ette teada ei saa, ning selle pealt jõuab oma tantsus uudsete ja põnevate lahendusteni. Üks võimalik vahend sellesse seisundisse jõudmisel on partituur. Partituur pakub teadmise illusiooni ning võimaldab seekaudu mitte teada (Millard 2016: § 21).

Kohalolu tekkimiseks on olulisel kohal ka probleem/ülesanne. Loomingulises protsessis on võimatu ja lõpuni lahendamatu probleemi püstitamine keskse tähtsusega. See hoiab etendaja aktiivsena ning seekaudu teose värskena. Hea näide on ameerika koreograafi Deborah Hay’ lähenemine koreograafiale juhiste kaudu, mis ilmnevad, kui ta oma soolot edasi õpetab, nt: “[—] astu kuus sammu valgusesse, ilma sammugi astumata” (Dempster 2007/08: 77, viidatud Millard 2016: § 7-8 järgi). Seda ülesannet on juba eos võimatu täita, kuid on oluline proovida, sest publik saab tunnistajaks probleemile ja etendajale, kes proovib seda lahendada või sellega toime tulla, teadmata, mis probleemiga on tegu. Probleem ise oma sisult ei olegi aga oluline, oluline on keskendunud ja pühendunud tähelepanelik etendaja, kelle kohalolu mõjub atraktiivselt ja huvipüüdvalt. (Millard 2016: § 9) Selline tantsimisega paralleelne ülesanne ilmestab reaalsust, kus ainult ühe ülesandega tegelemine on väga haruldane, kuid ei välista, vaid pigem toetab tantsimise peamise eesmärgina tantsimist.

Vaikus

Kui lugejal on tekkinud tunne, et soovin tantsu ülistada, siis tegelikult soovin antud teema kaudu ülistada hoopis vaikust, mis heidab kõrvale küsimused kogetava väärtusest ja tähendusest ning võimaldab kogeda. Cunninghami jaoks on liigutuste tähendus liikumises endas ja neid sooritavas isikus (Einasto 2000: 124). Tähendab, et olulisel kohal on etendaja oma kohaloluga ning liikumine. Ei ole vaja otsida verbaalset tähendust sealt, kus seda sellisel kujul ei ole. Sellega ei taha ma öelda, et tantsimisel/liigutustel ei oleks üldse tähendust, vaid seda, et liigutus ongi vormi võtnud tähendus. Vaatajal (ega esitajal) ei ole vajadust otsida mõnda eraldiseisvat kõrvalist tähendust, mida tantsust välja lugeda. Las tants kõneleb iseenda eest, sest miks üldse tantsida või tantsimisega midagi väljendada, kui tantsimise eesmärk ei ole tants ja tants ei tähenda tantsu. See on ju vabastus, kui tants saab olla tants ja mitte esindada midagi muud. Kui tants mõjub tantsuna, siis on see juba piisav.

Omas ajas ja omas kontekstis oli “vaikuse ülistamine” just see, mida koreograaf Martha Graham otsis ja rõhutas. Ta leiab, et kui seda, mida väljendatakse tantsus, saaks väljendada sõnades, siis tehtaks seda sõnades (1977: 189, viidatud Einasto, 2000: 77 järgi). Seega on sel põhjus, miks mingeid asju väljendatakse tantsus, ning tants ei peaks omakorda vajama verbaalset põhjendust või seletust. “Liikumisel ei pruugi olla mingit tähendust. Cunninghami arvates ajavad tantsijad sageli segamini liikumise ilu ja tähenduse” (Einasto 2000: 124). Ka ilu võiks olla sisu, vastupidi uurimustele ja tekstidele. Ilu kui sisu, mis paneb vaikima. Selline ilu on alati kompleksne ja määramatu ehk mitte ühene, sest määravaks ei saa mitte ainult virtuoossus või kvaliteet, vaid mingisugune kompott ja erinevate aspektide koosmõju. Ning ilu ja vaikusega kooskäivalt mõtlemapanevus, millest võiks mõelda kui seisundist või füüsilisest kogemusest, kus lõpuni ei saadagi aru, mida või millest mõeldakse, aga see on oluline. Sensatsioon, mis osutab tähendusele vastupanu – tantsulavastus võiks olla kogemuslik, vaadata/kogeda ja lasta mõtetel vaikida.

See, millest kirjutan, on muuhulgas julgustus ja meeldetuletus mulle endale, sest uue protsessi algul proovisaali jõudnud, on ikka keerukas alustada tantsu n-ö tühja koha pealt ja tekib tendents endale mingisuguseid ülesandeid püstitada ning küsitleda, mida ma ikkagi teen, kui tantsin/etendan. Need ülesanded ja kahtlused ei pruugi iseenesest kuidagi halvad või pärssivad olla, aga tahaks teada ja leida, kuidas ja mil viisidel veel võimalik on..

Artikkel põhineb autori TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kirjutatud seminaritööl “Tantsimise eesmärk on tantsimine – kohalolu ja vaikust püüeldes” (juhendaja Ele Viskus).

Kasutatud allikad:

Aadla, R. 2012. Kirjandusteose tõlkimisest tantsulavastuseks. Seminaritöö, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia.

Burrows&Fargion. 2019. Both Sitting Duet (2002) [Video]. Vimeo. https://vimeo.com/361765765.

Campbell, S. (2019, 11. jaanuar). Mis on tantsulavastuse dramaturgia? [Loeng]. https://stl.ee/residents/uurimisresidentuur-tantsukunstnikele/

Einasto, H. 2000. 100 aastat moderntantsu. Pilguheit Eesti poolelt. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Millard, O. 2016. What’s the score? Using scores in dance improvisation. – Ausdance. https://ausdance.org.au/articles/details/whats-the-score-using-scores-in-dance-improvisation.   

Nigu, L. 2008. Keha ja tähendus nüüdistantsus: Fine5 Tantsuteatri lavastus "Panus". Magistritöö, Tartu Ülikool. Fine5. http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:CD00POjFvtwJ:www.fine5.ee/files/Keha_ja_tahendus_nuudistantsusFine5lavastusPanus.rtf&cd=2&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=safari.

Ritsema, J. 2022. SOOLO – ehk kuidas unustada tantsu ja tantsijat. – Tantsu KuuKiri. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/soolo-ehk-kuidas-unustada-tantsu-ja-tantsijat/.

Spångberg, M. 2018. Kuid mis on siis tants? – Tantsu KuuKiri. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/kuid-mis-on-siis-tants/.

Sünonüümisõnastik. (s.a.). Tõlkima. http://www.eki.ee/dict/sys/index.cgi?Q=t%C3%B5lkima&F=M&C06=en.